Ekspertiis

Ekspertiiside liigid

Toote kaubanduslik ekspertiis
Hindamisekspertiis
Insener-tehnoloogiline
Autotehniline
Sanitaartehniline
Mööbli ekspertiis
Kodutehnika ekspertiis
Käekirjaekspertiis
Trassoloogiline ekspertiis
Dokumentide tehniline ekspertiis

Ekspertiis – see on uurimistegevus, mille viib läbi kompetentne isik (või isikute grupp) eesmärgiga anda vastus mingi teise isiku (juriidilise või füüsilise isiku) poolt selgelt ja ühemõtteliselt seatud küsimustele. Ekspertiis sooritatakse vastuvõetava tähtaja jooksul ja see viiakse lõpule kirjaliku dokumendi (järelduseotsuse, akti, tunnistuse jne) koostamisega. Uurimistegevuse all mõeldakse eksperdipoolset uurimismeetodite valikut eesmärgiga saada esitatud küsimustele vastused, mille tõenäosus on optimaalne.

Ekspertiis on ladina päritoluga termin expertus, mis otsetõlkes tähendab ’tõestatud’ ’kontrollitud’ või ’kogemus’. Ekspertiisiks nimetatakse teatud probleemi (ilmingu, faktori, eseme jms) eriuuringut, mille teostab isik, kes on antud alal asjatundja. Suvalise ekspertiisi eesmärgiks on anda vastused küsimustele, kus on nõutavad eriteadmised. Mis on ekspertiis selle protseduuri põhireeglite ja tüüpide valguses?

Ekspertiisi eesmärk

Milleks on ekspertiis vajalik? Selleks, et ekspertiisi eseme fakte ja andmeid tuvastada, kinnitada või kummutada.

Ekspertiisi läbiviimise reeglid

  1. Ekspertiis viiakse läbi eesmärgiga tuvastada teatud asjaolud ja lahendada vaieldavad olukorrad ja küsimused.

  2. Ekspertiisi läbiviimiseks kaasatakse ekspert – autoriteetne isik, kellel on antud alal eriteadmised.

  3. Läbiviidud uuring vormistatakse eksperdi järeldusotsusena, milles ekspert kirjeldab uuringu menetluse käiku ja annab küsimustele vastused.

  4. Eksperdi järeldusotsus on uuringu esemeks olnud faktide ja muude andmete olemasolu või puudumise tõestuseks.

Ekspertiisi tüübid

Ekspertiise klassifitseeritakse tüüpide järgi sõltuvalt nende õiguslikust staatusest, uuringute mahust, ekspertide hulgast, ekspertiisi ülesannetest ja kasutatavate andmete alast.

Näiteks võib ekspertiis õigusliku staatuse järgi olla kohtuekspertiisiks ja kohtuväliseks ekspertiisiks. Uuringu mahu järgi võib see olla põhi- ja täiendavaks ekspertiisiks. Läbiviimise järjestuse põhjal võib see olla algne ja korduv. Kasutatavate teadmiste iseloomu ja ala järgi võib see olla kaubatundmis-, kriminalistlik, majanduslik, lingvistiline, insener-tehniline, bioloogiline, ökoloogiline, põllumajanduslik, meditsiiniline jne.

Ekspertiisi tulemuste alusel koostatakse eksperdi järeldusotsus, mis koosneb kolmest osast: sissejuhatav, kus esitatakse asja iseloom, milles ekspertiis on määratud, ning tuuakse esile küsimused, mis on eksperdile esitatud; uurimuslik osa, kus kirjeldatakse ekspertuuringu protsessi ja selle tulemusi, antakse tuvastatud faktide teaduslik põhjendus; kokkuvõttev osa järeldustest, kus antakse vastused eksperdile esitatud küsimustele.

Objektiivsed meetodid — meetodid, mis põhinevad kaupade karakteristikute määratlusel mõõtmiste teel (mõõtemeetodid) või mingisuguste mittevastavuste, tõrgete, sätestatud nõuetest kõrvalekallete registreerimise teel (registreerimismeetod). Objektiivseid meetodeid ühendab mõõtmistulemuste või kokkuvõtete väljendamine üldtunnustatud mõõtühikutes või protsentides, kusjuures on tulemused kõrvutatavad ja võrreldavad, taasesitatavad ja kontrollitavad. Nendevaheline erinevus seisneb selles, et mõõtmismeetodite puhul kasutatakse tehnilisi seadeldisi (lihtsad seadmed ja keerulised mõõteriistad, süsteemid, muundurid), aga registreerimismeetodite puhul visuaalset kokkulugemist ja kokkuarvutamist.

Heuristilised meetodid — meetodid, mis rajanevad loogiliste võtete kogumil ja teoreetiliste uuringute metoodilistel reeglitel lõpptulemuste saavutamiseks (leidmiseks). Kõigile heuristilistele meetoditele on omane subjektiivne lähenemine hinnangutele, hüpoteeside püstitamine, oletuste ja aimduste tegemine, mis tulenevad erinevate isikute eeldustest. Alagruppide meetodid ei asenda, vaid need täiendavad teineteist, on komplementaarsed või on neil eraldiseisvad rakendusalad. Heuristiliste meetodite alagruppide erinevus seisneb nende eesmärgipüstituses või kasutatavates vahendites või tehnikas. Organoleptilised – aistingulised (sensoorsed) on ette nähtud kaupade organoleptiliste näitajate tähenduste määratlemiseks ekspertiisi puhul kaupade omaduste ja näitajate hinnanguks ebamäärasuse ja riski tingimustes, sotsioloogiliste võtetega kaupade tarbimishinnangu kindlaksmääramiseks ostjate küsitluse teel. Peamisteks organoleptiliste (aistinguliste, sensoorsete) meetodite vahendiks on eksperdi meeleorganid. Sotsioloogiliste meetodite puhul võib kasutada suvalisi vahendeid, sh ka neid, mis on iseloomulikud teistele objektiivsetele ja heuristilistele meetodite alagruppidele. Sotsioloogiliste meetodite tähtsaimaks vahendiks on küsitlusankeedid.